Õlivärviga värvimine

Värvitav pind tuleb kruntida, milleks sobi tärpentiniga lahjendatud värnits (vahekorras 1:1).
Esimest korda värvitaval pinnal kaetakse enne kruntimist pehme riidetüki või väikese puhta pintsli abil kõik oksa- ja tõrvased kohad šellakpolituuriga. Okaspuul lõigatakse vaigupesad välja, sest vastasel korral tulevad vaigukohad hiljem läbi õlivärvikorra nähtavale.
Edasi jätkub ettevalmistus parandustöödega, kõik väljalõigatud vaigupesad ja oksapraod ning puiduvead kititakse, milleks sobib võimalikult naturaalne (akna)kitt (ainult linaõli ja kriidi segu, näiteks Tikkurila toode).
Värv vedeldatakse, et see pintslilt jookseks sitke joana. Järgmiste värvimiste jaoks valmistatakse värv vedelam.
Värvitakse 3 kuni 4 kihti. Iga kiht kuivab järgmiseks päevaks ära, kui on toatemperatuur, kuivamist kiirendab oluliselt madal õhu niiskus. Kui värv on õige konsistentsiga, siis see on lihvitav liiva paberiga järgmine päev. Ka õli tõstab üles puukiude ja lihv on ikkagi vajalik. Kas lihvida krunti või esimest värvikihti on tegija valik. Esimest kihti võib nimetada ka “ilmutusvärviks”, peale seda võib olla vajalik kitiga parandusi veel teha.
Paksult ja ebaühtlaselt peale kantud värv kattub nahaga, tõmbab krimpsu ega ühine värvitava materjaliga. Värvitakse piki puu toimet.
Kas pintsli jälg on ilus või mitte, otsustab tegija ja on teema omaette.
Õlivärvi ei saa kasutada materjalidel, mis on märjad või imavad endasse vett nagu maakivid.
Linaõli värvi taastamine on aga lihtne. Kogu värvi pole vaja eemaldada. Piisab kergest lihvist.

Kuna õlivärvid kuivavad aeglaselt ja enamus juhtudel on vaja värvida mitmelt poolt korraga, siis on abivahendid kohased.

dav
dav