Tänapäeval pole kasutusel pille, muusikainstrumente, kus poleks liimi kasutatud (väga üksikud tähtsusetud erandid siiski on). Liimimine on väga vana võte materjalide ühendamiseks. Juba neandertallased liimisid kivikillu puust noole varre külge. Julgelt võib väita, et liimimine oli tuntud vähemalt 40 000 aastat tagasi.
Mõnede rahvamuusikapillide juures on kasutusel kindlast puust õõnestamise teel valmistatud korpus, kus on minimaalselt või pole üldse liimi kasutatud. Levinud on seisukoht, et autentsuse huvides peaks rahamuusika pillide valmistamisel vanu võtteid järgima.
Millise eelise annab pilli detailide kokku liimimise tehnoloogi rakendamine?
Kaks peamist eelist.
Esiteks väheneb materjali kulu, pilli kere välja õõnestamisel viskame ära (heal juhul saame soojust) vähemalt 85% materjalist. Reeglina on pilli puit väärtuslikum muuks sobivast puidust, valitud asukoht tüves, oksade puudumine, jne.
Teiseks saab kasutada erinevaid puidu liike neid liimiga ühendades. Eri puidud annavad erineva tämbri pillile, nii saab seda mõjutada. Seejuures on äärmiselt oluline, et puitdetailid ühenduksid suure täpsusega, et kanduks edasi võnked ja helilained. Täpsus ongi pilli tegemise üks olulisimaid komponente. Kõlalaud tuleb reeglina teha radiaallõikelisest kuusest, mis reageerib puiduliikidest parimana keelte võngetele. Pilli kõlakasti ehk korpuse puidu valikul on laiemad piirid. Reeglina kasutatakse siin lehtpuud. Arvestada tuleb ka korpuse jäikusega, sest keelte pinge on suur ja jäik korpus tagab parema pilli hääles püsivuse. Mitte materjali paksus vaid eelkõige konstruktsioon annab pillile jäikuse.
Mõned näited eri lehtpuu liikide kõlaomadustes:
• Mahagon – soe ja rikas madal ja keskmine register. Puhas ja ühtlane kõrge register. Aga natuke liiga pehme ja kaela jaoks riskantselt nõrk. Mahagonist kaelad murduvad väga kergesti.
• Saar – läbilööv madal ja terav kõrge register. Väga agressiivne toon.
• Raske vaher – atakeeriv toon, reageerib kiiresti. Kena ja balansseeritud toon.
• Kerge vaher – kaunis ja pehme soe toon.
Rahvamuusikapillide autentsusest. Milline on see kannel, mis on autentne? Rahvamuusikapillid on enne meid läbinud suure arengu, saades mõjutusi erinevate meistrite loomingust ja naaberrahvaste pillidest. Tõestatult, teaduslikult, on meie väikekannel saanud alguse Kreeka lüürast. Sarnasust on siin esmapilgul raske leida.
Kandle esimesed keeled olid sooled, jõhvid, siis tulid vasesulamist traadid, tänapäeval on kasutusel erisulamist teraskeeled. Algsete keeltega kandled mängisid vaikselt ja sellest on regilauludes väljendid: pillimees lõi pilli, peksis pilli. Teraskeelte ja liimitud korpuse puhul seda enam nii öelda ei saa, pigem on tegemist kandle sõrmitsemisega mida võimaldab heakõlaline ja jõuline heli.
Pilliait kasutab kontsertkannelde tegemisel vähemalt kolme, vahel ka rohkemate, eri puiduliike.
pilliait.com 