Orffi pillidest

Carl Orff

(10. juuli 1895 – 29. märts 1982) oli saksa helilooja ja muusikapedagoog. Muusikapedagoogikas on tuntud tema “Koolitöö” (1930–1935), mis oli kirjutatud esitamiseks algajatele muusikaõpilastele. C. Orff tõi laulmise kõrvale võrdse tähtsusega ka liikumise ja pillimängu.

ÕPPESÜSTEEMI OLEMUS
Orffi muusikaõpetuse süsteem ühendab omavahel kõnekeele, muusika ja liikumise, milleühiseks tunnuseks on rütm. Õpetuse aluseks on laste olustikulised mängud, riimid, intonatsioonid, rahvalaulud ja pillimäng – kõik see, mis lastele olemuslikult tuttav. Ainulaadseks teeb selle õpetuse instrumentaarium, mille moodustavad Orffi poolt spetsiaalselt koolimuusika jaoks kohandatud rütmi- ja plaatpillid (ksülofonid, kellamängud jm). Nende kasutamine põhineb lihtsatel ja stereotüüpsetel ostinato-motiividel ehk korduvmotiivilistel kaasmängudel. Laulmise ja liikumise kõrval annab see omalaadse võimaluse pillidel musitseerimiseks. Tänu instrumentaariumile sai esimest korda muusikakasvatuse ajaloos pillil mängida tõepoolest iga laps (sõltumata eeldustest), sest oma lihtsuses, universaalsuses ja samas mitmekesisuses võimaldab see arvestada igaühe individuaalseid arenguvajadusi. Olulisim taotlus on anda lastele improvisatsiooni kaudu impulsse loominguks ja loomevõime arenguks. Psühholoogide (Rodgers 1990, Grunwald 1996 jt) käsitluses on loovus inimvõimekus kõige üldisemal kujul, ja nagu mistahes võime, saab ka loomevõime avalduda vaid tegevuses, muusikaline loomevõime seega muusikalises tegevuses. Laste muusikalistele tegevustele on tunnuslik kujutlusvõime erksus, fantaasia ning soov seda väljendada. See loob muusika eetilis-emotsionaalse tajumise eelduse (Vikat 1998), mida on vaja suunata ja toetada. On ju teada, et igasugune õpetus peaks aitama lapsel säilitada eneseusku oma võimetesse.