Pidukeel

Inimestel ja elajatel oli üks keel. Eks ole veel täna päev tarku inimesi, kes elajate keeltoskavad ja elajate juttu kuulavad? Keel oli aga igapäevaseks pruukimiseks, elutarviduste jaoks. Nüüd kutsuti kõik loomad üleüldisele koosolekule kokku, kus nad pidukeelt pidivad õppima, see on laulu, et endid rõõmustada ja jumalaid kiita. Kõik, kel elu ja hing sees, tulivad kokku Tartu doommäele, kus püha tammik kasvas. Õhku sündis südant sulatav kohin. Laulujumal Vanemuine tuli maa peale maha. Ta silitas oma käharaid juukseid ja habet, kohendas riideid, köhatas hääle puhtaks ja katsus siis mängu. Nüüd mängis ta ühe eelmängu ja laulis viimaks kiidulaulu, mis kõigi kuuljate südamesse tungis, temal enesel aga kõige enam. Vaikus valitses koosolekul ja igaüks kuulas tähele pannes laulu. Emajõgi peatas jooksu, tuul unustas rutu, mets, loomad ja linnud kuulasid tähele pannes pealt, ja ka kõversilma metshaldjas vahtis metsa puude vahelt välja. Aga mitte kõik, kes seal olid, ei saanud kõigest aru. Tammiku puud pidasid jumala mahatulemise kohinat meeles. Kui te tammikus kõnnite ja seda pühalikku kohinat kuulete, siis teadke, et jumalus teie ligi on. Emajõele jäi mängija riiete kohin meele. Nii sagedasti kui ta kevadel oma uue nooruse üle ennast rõõmustab, kohiseb ta, nagu ta kohisemist seal kuulnud. Tuul oli kõige heledamaid hääli tähele pannud. Mõnel loomal oli häälte kõla meelejärele olnud, teistel jälle keelte heli. Laululinnud pidasid eelmängu meeles, iseäranis ööpik ja lõoke. Kõige viletsam lugu oli kaladega: nad pistsid pead silmadeni veest välja, aga unustasid kõrvad vette; nad nägid suu liikumist ja tegid selle järele, aga jäid tummadeks. Üksnes inimene sai kõigest aru; sellepärast tungib ta laul südame põhja ja üles jumalate eluasemele.

Vanake laulis taeva suurusest ja maa toredusest, Emajõe kallaste ehetest ja nende endisest toredusest, inimeste soo õnnest ja õnnetusest. Laul liigutas tema südant nõnda, et tal pisarad silmist veeresid, mis läbi kuue kuue ja seitsme särgi tungisid. Ja siis ruttas ta Vanataadi eluhoonetesse temale laulma ja mängima. Pühadel kõrvadel on õnneks antud mõne korra kõrgelt ja kaugelt ta mänguhääli kuulda. Et inimesed laulu hoopis ära ei unustaks, saadab ta aeg ajalt käskjalad veel praegu maa peale maha. Ta isegi tuleb korra jälle tagasi, kui õnn jälle maapealistel nurmedel aset võtab.

(Fr. R. Faehlmann)

Illustratsioon raamatus: Verhandlungen der gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. Bd. 1, H. 1. Dorpat; Leipzig, 1840.